Monday, June 20th, 2005 52 views
Minu terane naine sai lennukibrošüürist teada, et Riias on praegu Antona Korbeina (Anton Corbijn) fotonäitus. Otsustasime kohe seda ka väisata.Suured must-valged portreed on oodatult muljetavaldavad. Kuigi ma olen Corbijni pilte netis näinud küll, ei ole see võrreldav suurte kvaliteetsete trükkidega. Mitmed fotod tunduvad esmapilgul juhuslikud klõpsud, kuid kauem silmitsedes on tunda, kuidas see foto ongi mõeldud nii mõjuma ja tegelikult selle taga omajagu eeltööd. Corbijn armastab palju mängida fookusega, jättes näo selgelt uduseks. Enamus piltide puhul oli see huvitav, kuid mõne foto jaoks peab küll olema Corbijn ise, et keegi selle kohta sitasti ei ütleks.Osa näitusest oli autoportreede projekt, kus fotograaf kujutas ennast mõne pop-ikoonina, näha oli A. Cobain, A Orbison, A. Lennon, A. Marley ja A. Hendrix:) Ma läksin alguses täitsa õnge, alles Hendrixi juures vaatasin, et pole üldse mehe nägu. Naljakas ja mõnus nüanss kogu nende superstaaride hulgas. Eriti süübisid fotodest mällu paheline ingel Björk nukuga, glamuurne Cameron Diaz takso tagaistmel koos Ewan McGregoriga, Nick Cave heitmas raisakotkakujulist varju, Clint Eastwood oma legendaarse “Do you feel lucky today, punk?”-ilmega, habetunud Danny de Vito õhupalliga, Depeche Mode+paljas naine, Kraftwerki
mehed filigraanselt sätitud juuste ja täiesti tundevabade robotilmetega - uskumatult palju esmaklassilisi fotosid. Kindlasti parim fotonäitus, mida ma näinud olen.
Näitus ei ole mitte väike (vist 140 fotot), tasub aega varuda, et korralikku ülevaadet saada. Näitusekoht on avar, suurusjärk on mu meelest sama mis soolalao esimesel korrusel. Suure inimese pilet on 1,5 latti (ca 35 krooni), ei murra konti. Avatud 3. juulini. Kui keegi sinnakanti satub, soovitan soojalt.
Posted in Foto, Midagi kultuurset | No Comments »
Monday, June 13th, 2005 24 views
Mina igatahes otsustasin hommikuse konjakijoomisega alustada.
Kas selleks saab olla paremat aega kui pühapäeva hommikul Helsingisse siirduva Superseacati first class dekil avatud baaris pakutava Remy Martin konjakiga?:)
Just nimelt, mina ka ei suutnud paremat aega välja mõelda. Väga dekadentlik meeleolu tekkis:P Toit seevastu oli tavaline lennukitoit, ei midagi erilist.Avastasin, et Helsingi raamatupoodides on Tallinnast mõõtmatult parem valik fotoajakirju ja -raamatuid. Surprise, surprise! 
Aga fotoajakirjad on suures osas ikka täielikud möggad, võib-olla iga viienda kaanele ei ole kirjutatud midagi stiilis “Latest digital technologies” või “1000000 new digital cameras: massive field test”. Akateeminen Kirjakauppa fotosektsiooni huvitavamatele raamatutele ligipääsuks peab kükitama, valge inimese kõrgusel on ainult koera-, hobuse- või paljainimeseraamatud. Kristalselt aus olles: raamat, mille ma ostsin, oli siiski samalt kõrguselt pärit, kuigi mitte päris koeražanrist:) Aga sellest raamatust kirjutan ma võib-olla kunagi hiljem.
üks tõhelepanek: võrreldes varasemate külastustega on Helsingi muutunud silmatorkavalt räpaseks, tänavad on kaetud tühjade mahlapakkide, joogipudelite, burgeripaberite ja suitsukonidega. Kohati hullem kui Tallinn.
Tagasiteel lasi üks keskealine põskhabeme ja prillidega soome härrasmees teenindajal endale tutvustada avatud baari valikut, ütles, et kanged alkoholid teda ei huvita ja langetas kindla valiku punase veini kasuks. Tallinnasse jõudes oli nimetet härrasmees end sellestsamast veinist nii pumbaks tõmmanud, et kogu terminal kajas tema möirgamisest. Kultuurne värk.
äkki panen mõne pildi ka varsti üles.
Posted in Pere | No Comments »
Monday, June 13th, 2005 34 views
Ma ütlen kohe otse ära:
“Stiilipidu†on minu arvates silmapaistvalt halb ja ärritav film.
Idee on iseenesest ju hea, ka suurem osa näitlejaid on päris võimekad, eelarve on Eesti mastaabis samuti üsna korralik (9 milli vist), aga tulemus - tühjagi.
Filmi läbivaks teemaks on see, et need, kellel on raha ja/või võimu (ja on alati mehed, erandid puuduvad), on pahad, lollid ja nõmedad. Need, kes on tublid, hingelised ja inimsuhteid väärtustavad (ja on alati naised, 1 erand), on vaesed kui lastekodu rotid, saavad elult pidevalt eest ja tagant ja kõikide nende hädade põhjustajad on noodsamad lollid ja nõmedad rikkurid. Tegelaskujud, eriti just negatiivsed, on suisa karikatuursed (mõtlen karikatuuri Postimehe stiilis: lahmiv, primitiivne ega aja naerma).
“Stiilipeos†kohtub “Õnne 13″ Johannese targutav-populistlik dialoog “Somnambuuli†eesmärgivabalt ülekeeratud traagikaga - talumatu piinlikkustundega tappev kombinatsioon.
Urbla tahtis vist teha lohutusfilmi teisele Eestile, kuid kukkus välja keskerakondlikult lahmiv ja küündimatu möga.
P.S. Kui algsele materjalile võeti juurde “stsenaariumi paremaks kirjutajaâ€, siis tekib küsimus, kui jube see esialgne stsenaarium veel oli!?
P.P.S. minu siiras kaastunne näitlejatele, kes taolist jama tegema pidid.
Posted in Film, Midagi kultuurset | No Comments »
